„Ei saa aru, mida ta vajab..:“ – selliste sõnadega tuli eile minu naabrinaine koju järjekordsest sõiduõpe tunnist kohalikus autokoolis.
Loomulikult ma tundsin huvi, mis juhtus. Ja tema kiirelt plahvatas:
„Noh siis paar päeva tagasi, kui ma sõitsin sõiduõpetajaga, täitsa juhuslikult (usud ju, et juhuslikult?) sõitsin suurele munakivile parempoolse ratasega. Ma seda lihtsalt ei märganud, saad sa aru, ei märganud. Aga sõiduõpetaja hakkas karjuma ja sõimama mind. Umbes nii, et nädal tagasi vahetas ratas välja ning mina seda uuesti mudsin. Ja isegi hakkas ähvardama, et järgmine kord esitab mulle arve rikkumsie eest. Kujutad sa ette, kuidas mina siia üldse puutun? Mina ju ei näinud seda kivi…
Ühe sõnaga, lubasin sõiduõpetajale, et olen ettevaatlikum ja mitte kunagi sellist vea enam ei tee.
Ja täna, tead, nägin juba kaugelt, et tee peal on kivi. Küll väiksem, kui tool korral, aga ma ju mäletan, et lubasin, seega otsustasin ettevaatlikult sellest määda sõita. Noh jah, oli tipptund. Ja, tagant tekkis palju autosid ootele mitmeks reaks. Jah, kivi oli väike, väga väike… aga mina ju pidin sellest mööda sõitma. Mina ju pean hoolima autokooli varast või kudas??? Ja pärasr selle kõike tänu sõnade asemel ma saan uuesti vastu päid:
Mida sa kõrvale liigud? Kas sa saad aru, et taha tekitasid avariisituatsiooni?!
Ütle sa mulle, kas minul ei ole õigust?
Mina vastu sain ainult naerata. Jah, naised rooli taga on küll midagi!!