Kompanii Netflix pakkus vaatamiseks dokumentaalfilmi «Minimalism», kus sotsioloogiaprofessor Juliet Schor pani sõnadesse ideed, mis on mindki juba üsna ammusest ajast erutanud.
Kui lühidalt, siis ütles ta järgmist: inimühiskond on võlgadesse uppunud metsiku soovi tõttu võimalikult palju osta. Selle nimel võtame me kõik pidurdamatult laenu pankadest ja krediiti internetist, aga seda sugugi mitte seepärast, et oleme liialt materiaalsed. Professor Schori arvates ei ole ühiskond sõna otseses mõttes piisavalt materiaalne.
Tähendab ju sõna «materiaalne» seda, et ostjad armastavad häid asju ja hindavad kvaliteeti. Tegelikult aga ümbritseb meid kehv, tarbetu träni. Firmariiete õmblused hargnevad pärast esimest pesu. Kallis toidukraam on keemiat täis. Reklaam aga ei väsi meid agressiivselt veenmast ostma järjekordset plastikust pasatükki.
Ja pange tähele, kuidas seda meile serveeritakse! Näiteks autot ostes saame me endale mitte lihtsalt auto, vaid Mehisuse kehastuse – ja ka pilt teleri ekraanil on vastav ja diktori hääl on karune ja karm, ühesõnaga «mehine».
Kui reklaamitakse pesupulbrit, ostate te mitte lihtsalt pulbrit, vaid puhtakujulist Hoolt ja Armastust: pilt näitab teile toimekat pereema, kes aina askeldab kodus, aina askeldab…
Joogireklaamid? Tuleb välja, et need on Vabadus, Lõbu ja Lust etc.
Järeldus on troostitu: me ostame massiliselt mittevajalikke asju mitte enda materiaalsete vajaduste rahuldamiseks, ei, vaid selleks, et kogeda petlikku edasimineku tunnet, muuta enda olemust, isegi mingis mõttes täiustuda. Infosajand on meid lahutanud materiaalsest maailmast, toonud meie ellu palju abstraktseid mõisteid.
Neid asju on juba väheks jäänud, mida oma kätega teeme, oleme lahti rebitud reaalsest, füüsilisest, praegusest kogemusest – materiaalsest kogemusest, mille oleme vahetanud virtuaalse töö vastu arvuti taga. Inimesed on hõivatud elu sümboolse küljega.
Kunas ometi tunneme taas jalge all kindlat maad?
Ilmselt ainult juhul, kui taastame sideme materiaalse maailmaga…