Monthly Archive: märts 2017

Kompanii Netflix pakkus vaatamiseks dokumentaalfilmi «Minimalism», kus sotsioloogiaprofessor Juliet Schor pani sõnadesse ideed, mis on mindki juba üsna ammusest ajast erutanud.

Kui lühidalt, siis ütles ta järgmist: inimühiskond on võlgadesse uppunud metsiku soovi tõttu võimalikult palju osta. Selle nimel võtame me kõik pidurdamatult laenu pankadest ja krediiti internetist, aga seda sugugi mitte seepärast, et oleme liialt materiaalsed. Professor  Schori arvates ei ole ühiskond sõna otseses mõttes piisavalt materiaalne.

Tähendab ju sõna «materiaalne» seda, et ostjad armastavad häid asju ja hindavad kvaliteeti. Tegelikult aga ümbritseb meid kehv, tarbetu träni. Firmariiete õmblused hargnevad pärast esimest pesu. Kallis toidukraam on keemiat täis. Reklaam aga ei väsi meid agressiivselt veenmast ostma järjekordset plastikust pasatükki.

Ja pange tähele, kuidas seda meile serveeritakse! Näiteks autot ostes saame me endale mitte lihtsalt auto, vaid Mehisuse kehastuse  –  ja ka pilt teleri ekraanil on vastav ja diktori hääl on karune ja karm, ühesõnaga «mehine».
Kui reklaamitakse pesupulbrit, ostate te mitte lihtsalt pulbrit, vaid puhtakujulist Hoolt ja Armastust: pilt näitab teile toimekat pereema, kes aina askeldab kodus, aina askeldab…
Joogireklaamid? Tuleb välja, et need on Vabadus, Lõbu ja Lust etc.

Järeldus on troostitu: me ostame massiliselt mittevajalikke asju mitte enda materiaalsete vajaduste rahuldamiseks, ei, vaid selleks, et kogeda petlikku edasimineku tunnet, muuta enda olemust, isegi mingis mõttes täiustuda. Infosajand on meid lahutanud materiaalsest maailmast, toonud meie ellu palju abstraktseid mõisteid.

Neid asju on juba väheks jäänud, mida oma kätega teeme, oleme lahti rebitud reaalsest, füüsilisest, praegusest kogemusest – materiaalsest kogemusest, mille oleme vahetanud virtuaalse töö vastu arvuti taga. Inimesed on hõivatud elu sümboolse küljega.

Kunas ometi tunneme taas jalge all kindlat maad?
Ilmselt ainult juhul, kui taastame sideme materiaalse maailmaga…

Miks küll on naised otsustanud, et jubedad kunstküüned, olgugi et eredat värvi, tingimata mehi ligi  meelitavad? Ütlen ausalt: «Ei! Ei, ei ja veel kord ei!» Tüdrukud, need küünised, andke andeks, aga teisiti on neid raske nimetada, ajavad meile  tegelikult hirmu peale.

Kas te tõesti arvate, et mida pikemad küüned, seda parem? Et mida rohkem on neile kivikesi liimitud, seda ilusam? Et mida originaalsem kuju, seda kaunim? Et mida hämmastavamad värvikombinatsioonid, seda veetlevam?

Kordan veel kord täie veendumusega – ei ja punkt. Mehelik mõistus ei leia naiste pikkadele küüntele ainustki pooltargumenti. Mitte üh-te-gi! Aga teie «peene» maniküüri vastu  –  seda küll, aga palun!

Näiteks muutume me oma kaaslanna teravaid küüsi nähes alati veidi valvsaks. Võimalik, et see tuleb sellest, et need teevad ta väga sarnaseks röövlinnuga, kes valmistub sind tükkideks rebima. Võib-olla aga häirib meid hoopis see, et säärase maniküüri omanik vaevalt hea perenaine saab olla – no ei ole võimalik valmistada korralikku lõunasööki (supp, praad ja kompott) pidevalt muretsedes, et küüs ei murduks.

Kuigi, põhjus võib olla ka muus…

Ilus ja kauakestev maniküür maksab ka raha ja mitte vähe. Kusjuures see on pidev kulu: täna paigaldati pikendused, homme – juba on käes aeg hoolduseks, ülehomme – üks küüs murdus, aga parandused tuleb teha mõlemal käel… Kui palju peab mees raha toppima sellesse, mis talle üldse ei meeldi, vaid lausa vastupidi? Nii pole võlgadesse saatuminegi kaugel, sest pangalaenud siin ei aita…

Tüdrukud, halastage meile – ärge šokeerige meid kalli ja koleda maniküüriga. Meile piisab, kui teie käed on hoolitsetud ja küünealused puhtad. Ongi kogu saladus.

Nägin eile vaimustavalt naljakat vaatepilti: noor emme oma kolmeaastast võsukest kasvatamas. Ja kuidas veel kasvatamas? Lihtsalt üritas temalt mingitki mõistmist välja meelitada, samal ajal kui too, väike peletis, porilombis püherdas. Kusjuures ikka mehemoodi püherdas – mõnuga! Nagu polekski see kevadine jääkülm lomp, vaid soe hellitav meri…

Tähendab, sammun mina töölt kodu poole, aga minu ees veab noor naine põnni kättpidi järel. Päike särab, purikad tilguvad, lumi sulab jalgade all – ilu missugune! Äkki – jõmpsikas rebib ema tugevast haardest lahti ja jooksu pealt hopsti – otse kõige sügavamasse lompi. Mitte jalgupidi, vaid mõnusalt otse kõhuli. Ema loomulikult kohkub, tormab kohale, aga loiku astuda pelgab, küllap muretseb uute saabaste pärast. Veenab last loigu servalt: «Deniska, kullake, päikseke, tule välja…» Deniska aga röögib vastu: «Osta, osta, osta!» Ema on juba kükakil lombi äärel ja meelitab õrnalt naeratades: «Tule kaldale – küll lepime kokku.» Poisi suust aga ei tule ikka muud kui «osta!», ainult et nüüd eemaldub ta üha kiiremini jalgadega plärtsutades kaldast veelgi.

See köitev tegevus kestis oma minutit viis. Ja siis äkki, järsku ja ootamatult õnnestub emal pahareti jalast haarata ja ta kuivale maale tirida.  Selleks hetkeks on tema mesimagus hääletoon juba asendunud ähvardava, kohati karjumiseks paisuva sisinaga: «No kuidas ma sulle ostan, sa väike väljapressija! Kas sinu arvates antakse mulle iga päev eluasemelaenu? Ütle mulle, ütle – kust ma sulle nende puldiga autode ja isekallutajate jaoks raha võtan?!» Ja mida jõnglane vastas? Mulle jäi igatahes mulje, et poisi sõnavaras on ainult kaks sõna – «osta» ja «lollakas»…

Miks ma seda kõike räägin? Aga selleks, et mõistsin, et lapsi on mul vara muretseda, oi-oi kui vara…

Millisest hobist võib tulu tõusta? See küsimus oli, on ja jääb aktuaalseks. Otsime sellele õige koos vastust.

Korralikku tulu võib saada praktiliselt igast hobist. Põhiline on, et tunneksite lemmiktegevuse vastu tõsist kirge. Ühed on vaimustatud kalapüügist, kollektsioneerimisest või spordiga tegelemisest, teistele meeldib aiandus, käsitöö või videote tegemine. Te võite oma hobi mitte ainult nautida, vaid teha sellest ka tuluallika.

Selleks, et muuta meelistegevus suure tulukusega äriks, on vaja raha. Võib võtta tagatiseta laenu või pöörduda rahalise abi saamiseks tuttavate poole. Kuna sugulased või sõbrad ei ole ju alati valmis vajalikku summal laenama, peetakse esimest varianti sobivamaks.

Kõigepealt peate selgeks tegema, millega nimelt te tegelema hakkate. Et hobi tulu tooks, tuleb pakkuda ainult kvaliteetseid teenuseid või kaupu. Ärge unustage, et raha teenimise vahendiks kasvanud hobi muutub igapäevaseks üksluiseks tööks. Seepärast peaksite proovima ja enda jaoks selgeks tegema, ega kasvav töökoormus ei vähenda äkki teie huvi lemmiktegevuse vastu.

Hobiga elatist teenides tuleb pidevalt juurde õppida ja oma oskusi täiendada. Inimesed on nõus maksma ainult kvaliteetse kauba eest. Pole suuremat tähtsust, mida nimelt te pakute, kas käsitööd või kollektsioneerimisesemeid.

Ka mul on hobisid, mida ma pole praegu veel rahaks teinud. Tundub, et pean selle teema juurde veel tagasi pöörduma.