Tähelepanu all on naiselik kokkuhoid. Kokkuhoid enese pealt.
Naised, ütelge mulle, miks me oleme sellised: valmis ööpäevaringselt haletsema kõiki enda ümber, kuid mitte iseennast! Sest armastuse pealt iseenese vastu me säästame armutult.
Meile tundub pidevalt, et uusi riideid on vaja lastele ja abikaasale, aga meie ise ajame läbi vana mantli (sviitri, teksade, saabaste ja muu seesugusega). Kuid oma lastele ostame uued riided peaaegu et esimese nõudmise peale – sest mida nende klassikaaslased ütlevad! Hirmus mõelda…
Ohkame lootusetult, piiludes tööl oma kolleegi kosmeetikakoti sisu: tahaks ju samuti osta ripsmetuši või uue huulepulga! Kuid kohe kutsume end korrale: milleks kulutada raha rumalustele – las olla tagavaraks, kunagi ei tea, millal võib vaja minna…
Kulunud aluspesu (“aga kes muu seda näeb kui mina”), nõelutud sukad ( “käivad veel küll”), standardne lõikus (“nendes ilusalongides küünivad hinnad taevani, aga lõikavad samamoodi, nagu tavaline juuksur”) – selletaolisi näiteid on palju! Kas te ei tunne neis ära iseennast, enda suhtumist omaenese vajadustesse?
Ja mis kõige tähtsam – mida rohkem me teeme, seda rohkem jääme võlgu! Ning varsti selgub, et mitte ainult lähedased, vaid ka “kaugemad” on veendunud: meie, naised, oleme kohustatud ohverdavad ennast teiste heaolu nimel. Et neile kõigile tunduks elu meelakkumisena. Aga millisena tundub see elu meile – seda ei taha keegi isegi mitte teada.
Ja kellele võikski huvi pakkuda rõhutud, mureliku näoga olend, kes on kaotanud oma esialgse võlu, ja kes ei köida enam oma maagilise naiselikkusega …
Sõbratarid, õed, võibolla on meil aeg peatuda? Ja avada lõpuks armastuse krediit iseenese jaoks? Ning hakata uuesti elama – elama, mitte eksisteerima?