Määratlemata

Kuidas ma vormistasin sülearvuti ostmiseks kiirlaenu ja selle välja maksin

sulearvuti

Mind on alati ahvatlenud kiirlaenud – see on hea võimalus teha ost, millest oled pikka aega unistanud. Nii läks ka sel korral, kui otsustasin osta uhiuue Lenovo sülearvuti. Kauaoodatud ostu sooritamiseks raha ilmselgelt ei jätkunud, mistõttu otsustasin kasutada panga teenuseid. Reklaamplakat rippus otse elektroonikapoes, seetõttu otsustasin kohe kiirlaenu võtta.

Laenutingimused olid piisavalt lojaalsed: otsus mulle laenu anda tehti umbes 10 minuti jooksul, mingeid eriti kummalisi küsimusi ei esitatud. Pangatöötaja küsis viisakalt minu töökoha, sissetuleku suuruse ja perekonna olemasolu kohta, samuti muude tuluallikate kohta. Esitasin kõik andmed ausalt ja ilma liigse paatoseta – selle tulemusena võeti vastu positiivne laenuotsus. Kohe seejärel anti vajalikud dokumendid ja mul oli võimalik osta sülearvuti krediidiga.

Ainus asi, mis oli minu jaoks veidi ootamatu – see oli vajadus teha 10%-line sissemakse. Arvestades, et ostsin ühe ultra-õhukeste sülearvutite uuematest mudelitest, oli see tuntav summa minu eelarvest. Nagu pangatöötaja selgitas, oli ettemaksu vaja, et kontrollida kliendi maksevõimet ja kinnitada tema kavatsuste tõsidust sooritada just see konkreetne ost.

Maksin laenu kahe aasta jooksul ära, makstes korralikult kõik kuumaksed. Loomulikult tuli sülearvuti kogumaksumus minu jaoks veidi kallim, kui see oleks olnud oma raha eest ostes, kuid see-eest nautisin kaks aastat meeldivat eset. Mul oli samuti stiimul paremini töötada, et tulla toime kohustuslike laenumaksetega, töötasin tihti kauem ja asendasin oma kolleege.

Oh, uusaasta on juba möödas…

Kui palju ma olen pidanud ootama, kuni sain oma abikaasalt sellise kingituse, nagu ma tahtsin. Kuid võin öelda, et see ei olnud lihtne … Ta on mul praktiline mees, ratsionaalne, tal on kingitustest oma arusaam.

Sellel uusaastal otsustas mu teinepool panna mulle puu alla sea (läbi kriipsutatud) panni. Panni!!! Mis see siis on? Kuidas siis nii? Ei, ma saan muidugi aru – selline moodne pann, suure läbimõõduga, ülihea teflon-kattega, eemaldatava käepideme ja klaaskaanega … aga … kas siis tüdrukud unistavad sellest?!

Aitäh tema kolleegidele, vihjasid õigeaegselt, et abikaasa unistab salaja sellest, et süüa iga päev suurel hulgal pannkooke. Ei, sellist õnne pole mulle vaja! Mul, muide, sõrm nutab, ei, lausa karjub, nii väga tahab uut sõrmust, briljandikesega …

Muidugi, sõrmuse ma oleksin võinud ka ise osta. Näiteks oleks võinud loobuda aastasest jõusaali abonemendist, kolm aastat mitte teha maniküüri ja pediküüri, mitte käia viis aastat sõbrannadega klubides, või lihtsalt võtta ilma palgatõendita antavat laenu. Kuid see kõik ei ole minu jaoks – ma armastan üllatusi (minu poolt hoolikalt planeerituid).

Niisiis, mida ma tegin, et saada uueks aastaks briljandiga sõrmus:

  • Ohkasin juveelitoodete reklaami ajal igatsevalt
  • Käisin temaga ainult tänavatel, kus on massiliselt juveelipoode, salonge, butiike, kaupluseid
  • Õhtuti rääkisin sellest, kui hea mees on Annelil (Rosalindal, Sveal, Gerlil) – ostis naisele kuuse alla briljantidega kõrvarõngad (käevõru, ripatsi, kella)
  • Tellisin suure plakati kirjaga “Kingi naisele sõrmus!” – muide, bänner asetseb just meie akna vastas
  • Noh, ja lõpuks nutsin tema ema rinnal … ütlesin, et lausa tunnen, et mees ei armasta mind, ei hinda, ammu pole sõrmust kinkinud … eriti briljantidega, aga mina veel tahtsin talle lapselapse sünnitada – ilusa, terve poisslapse!

Ma ei tea täpselt, mis töötas, kuid aastavahetusööl ilmus minu sõrme sõrmus!!! Selline … lihtsalt ülim unistus: õrn, ilus, täpselt paras ja briljandikesega. Hurraa!

Tõsi, panni pidin siiski ostma. Iseseisvalt. Kolme juuksurikülastuse asemel. Oi, mu abikaasa tuleb varsti töölt koju – ma pean minema.

Läksin pliine praadima – teenin sõrmust välja, pli…

Tähelepanu all on naiselik kokkuhoid. Kokkuhoid enese pealt.

Naised, ütelge mulle, miks me oleme sellised: valmis ööpäevaringselt haletsema kõiki enda ümber, kuid mitte iseennast! Sest armastuse pealt iseenese vastu me säästame armutult.

Meile tundub pidevalt, et uusi riideid on vaja lastele ja abikaasale, aga meie ise ajame läbi vana mantli (sviitri, teksade, saabaste ja muu seesugusega). Kuid oma lastele ostame uued riided peaaegu et esimese nõudmise peale – sest mida nende klassikaaslased ütlevad! Hirmus mõelda…

Ohkame lootusetult, piiludes tööl oma kolleegi kosmeetikakoti sisu: tahaks ju samuti osta ripsmetuši või uue huulepulga! Kuid kohe kutsume end korrale: milleks kulutada raha rumalustele – las olla tagavaraks, kunagi ei tea, millal võib vaja minna…

Kulunud aluspesu (“aga kes muu seda näeb kui mina”), nõelutud sukad ( “käivad veel küll”), standardne lõikus (“nendes ilusalongides küünivad hinnad taevani, aga lõikavad samamoodi, nagu tavaline juuksur”) – selletaolisi näiteid on palju! Kas te ei tunne neis ära iseennast, enda suhtumist omaenese vajadustesse?

Ja mis kõige tähtsam – mida rohkem me teeme, seda rohkem jääme võlgu! Ning varsti selgub, et mitte ainult lähedased, vaid ka “kaugemad” on veendunud: meie, naised, oleme kohustatud ohverdavad ennast teiste heaolu nimel. Et neile kõigile tunduks elu meelakkumisena. Aga millisena tundub see elu meile – seda ei taha keegi isegi mitte teada.

Ja kellele võikski huvi pakkuda rõhutud, mureliku näoga olend, kes on kaotanud oma esialgse võlu, ja kes ei köida enam oma maagilise naiselikkusega …

Sõbratarid, õed, võibolla on meil aeg peatuda? Ja avada lõpuks armastuse krediit iseenese jaoks? Ning hakata uuesti elama – elama, mitte eksisteerima?